Kõik tõlked: Piret Põldver, https://kastan.ee/
.
NB! PP JRi intervjueerib siin
* *
*
See õrn-kohmakas pidžin on peaaegu välja surnud:
tal pole enam kõnelejaid; tema fraasid
on raugenud; sõnad kaotanud tähenduse.
Kuigi kirjalikke fragmente võib küll veel leida, näiteks
haruldastest säilinud e-mailidest või viimastest kirjadest,
ei suudaks isegi keeleteadlane neisse enam elu sisse puhuda.
.
Tahan unustada su keele, my love,
väljuda lihtsusest, taastada
iseenda lood, harutada lahti sõlme läinud keele,
tahan relvituid sõnu, tervet südant.
.
Kui erinev on see ajast, kui ütlesin
Ma ei tea, kas sa räägid head halba inglise keelt
või halba head inglise keelt, aga tahan riputada
oma keele su varna.
Mida iganes see siis tähendas.
.
.
* *
*
Võib-olla see oligi võimatu
Aga siis, kui lõhkusime katuselt jääliustikke,
tundus, et on võimalik unustada kogu segasummasuvila
ja panna see toimima.
Sellesse takerdudes, naljatledes, edasi rühkides,
naeratame teineteisele nagu muusikud,
vandeseltslaslikult.
Sel ööl lahkudes, lehvitad mulle aiast,
öötuled nii eredad, et kui püüan näha neis su nägu,
ajab see mind meeleheitele.
Minu armastus kõlas nii kõrgelt ja kandis pikalt,
tean sõna „ümberasustatud“ tähendust
iga nurga alt.
Ja igatsen
parimat asja, mis võib une järel tulla,
jälgida sind magamas.
– o 0 o –
Nõnda see Lugu Laulab (As the Text Tells)
9. Kuningas istus, käes sau
Ja juhtus veel üks hirmus asi:
väike lind lendas suurde saali,
maandus kuninga süles, kohendas ja seadis end sisse,
sopsutas sulgi ta jalge ees, justkui oleks olnud
kodustatud.
Philipi rüü voldid asendasid linnule pesa,
ja kui ta oli munenud muna,
ta lendas ära. Muna kukkus maha, purunes.
Välja roomas madu ja suri karmi surma.
Ärev Philip püüdis seda imet mõtestada:
– Laps, keda su naine saab kandma, võidab maailma,
ja sureb siis jõledat surma.
Ja kui soovid kuulda, kuidas see kõik juhtus,
võin laulda sulle loo.
– o 0 o –
Kirjad Liivimaalt (Letters from Livonia)
II. Neobaltia
Loosungite ja reklaamide vahelisel ajal
näis kõik nii sündmusterohke, ettearvamatu
ja kõigi haardeulatuses: iga päev oli millegi jaoks esimene
või millegi muu tähtpäev.
Ajalugu seisis silmitsi probleemiga,
tema publik polnud tasakaalus:
oli neid, kes teda kirjutasid
(kutsudes teda endale koju, suhtudes temasse
nagu omasse), ja ainult paar aeglast lugejat.
See vahepealne aeg oli haruldus,
mida Vaikuste Akadeemias laenutati välja piiratud ajaks,
hinnatud enim ebamoodsate seas: vanade meeste ja väljasaadetute hulgas,
vabamad surema nüüd pärast täielikku lõppu.
Siiski sellised lõpetatused on vaid osalised:
jätkamine kastab meid,
kahandab happevihmana iga triumfi, iga trauma
graniidist poosi. Aga kes seda
neil päevil ikka tundis?
Ööd olid tol ajal valged ja mõeldud selleks, et neid
veeta õlle ja lauluga
(üheksateistkümnenda sajandi stiilis), ja hommikud,
et kiruda naabri juurest kostvat raadiot,
peavalu nõrgumas kohaliku kirjususe
ja taimetee hõngu sisse.
IV.
Sisenedes aasta pimedamasse poolde, siseneb ta sinusse;
rändhinged on aheldatud maa külge, klaas peos;
halud puuriidas hakkavad mõranema;
külma režiim võtab taas üle.
Kitsastes köetud tubades on kõik surutud
iseenda sisse ja teiste lähedale,
makstes suvevalguse ülejäägi
eest perioodilist trahvi koduarestiga.
Väike leek hõõgub ahjus,
hõõgudes rahva alateadvuses
samamoodi nagu kuiv ja sääsetu jaanipäev;
kujuteldav suvi on ainus hingetoit,
mis selles talve läpas kosutab. See ja
nädal aega oodatud mõnusvalus
saun, lumes veeretamine
ja järsud kriisked, mis lasevad kõik selle valla.
– o 0 o –
Epistula ad Denariam (To a Roman Friend)
Rain of Crystal Spires hakkab mängima, ja on sügis,
sõidan rattaga Karlova niisketel kõnniteedel
kohviku poole, meenutan suve,
mõtlen kellelegi, kes ütles, et ei ole tore,
kui sinust kirjutatakse armastuse eleegiaid,
nii et —
Las ma hajutan su tähelepanu linnaklatšiga.
Sügis saabus päeval, kui sa lahkusid, ja mitte keegi
peale hästi sisse pakitud küünikute ei istu väljas.
Endiselt seisavad väravate ääres ja treppidel
kastid õuntega, kuid puuviljal on mädaplekid.
Herilased keerutavad, ja papp-kaste
ohustavad väikesed vihmaveeloigud.
Ära siiski mõista valesti, kogu linn on
elektrit täis, täis võimalusi,
ja püsib sellisena, kuni põrkub
tavapäraselt vastu kesk-oktoobrit,
kui kõigi südamed jäätuvad ja mõistus tõmbub kokku.
„Kirjanduselu“ siiski kobrutab edasi,
jõuluturuni välja, hoides silma peal,
nagu me kõik, sellel, mida tulevik toob.
Eelmisel nädalal oli meie nooruslikul professoril
sünnipäevakonverents (ja sünnipäevatants):
ta väitis, et kogu see asi tundub talle veider, aga
ilmselgelt ta nautis seda.
Ta on üsna läbinähtav, erinevalt meie sekretärist,
kes naerab kõige peale, millest aru ei saa,
pannes sellega õppejõud kahtlema,
kas nad on õigesti mõistnud või
ei ole saanud naljast aru – ja pöörab kõik vastupidiseks.
Üks mu õpilastest töötab nüüd surnuaias,
tead küll seda kohta. Eimidagi liiga sünget, lihtsalt riisub
lehti ja muud sellist. Aga ta kuuleb kõiki neid lugusid.
Kõige süngem lugu leidis aset sõjaajal:
seltskond mehi ründas üht naist,
ja pärast viskasid ta keha kaevu. Aastaid hiljem
heitis üks neist meestest, hullunud, end sinna järele.
Räägitakse heldest Fortuunast, kes on valmis
asuma midagi uut kokku kraapima, aga see pole mingi uudis.
Astun ühte jalga linnaeluga,
seda õrnalt eirates, samas rõõmustades,
et provintslikkus hoiab linna tegusa ja tänavad puhtana.
Siiski, kuigi need ei ole minu maastikud, rabavad mind
tavatud kõhnad tammed, mille oksad kaarduvad üles justkui palves,
ja see, kuidas omavahel riimub lehtede ja majaseinte kollane.
Soovin sulle kõike head, kallis kauge Denaria,
sinna rööbiti kulgevasse ülikoolilinna,
igatsedes, et rööbiti kulgevad jooned kord kohtuksid.
Jonathan Roper 